Nüüd oleks vaja kedagi, kes vaataks sügavalt silma ja ütleks, et armas Lee, ära muretse, küll kõik korda saab. Seekord läheb kõik hästi ja nii nagu sa tahad.


Ma kuulaks ta rahulikult lõpuni, naeraks ja saadaks ta kusagile sügavalt roppu kohta.
Või lehvitaks keskmist näppu natuke.



Ma palun vabandust, et ma nii kuri olen, aga praegu ma lihtsalt ropendaks südamest umbes 15 minutit järjest ja siis oleks ikka veel halb.
Ootan, oh kuidas ma ootan, et see koolijama ükskord läbi saaks.
Aga see ei lõpe vist enam mitte kunagi ära.



Ja mõtted on endiselt liiga kaugel. Aga las nad olla.
Seni on hea, et nad aeg-ajalt sinna eksivad.