Ehhee, tean-tean, te niikuinii lootsite juba, et ma jonnin jälle. Ei jonni. Lihtsalt teen nägu, et ma olen natuke nagu kadunud ja natuke nagu kaugel ära.
Siin on liivane, soe, pagana vihmane ja aega on jälle liiga vähe. Tüüpiline. Elu on naljakas, vaikus kurdistab ja kui linnud laulavad, siis laulavad nad alati liiga kõvasti.
Akna taha otsustas eelmisel aastal kolida kõrvukrätsude perekond, neil on nüüd kauaoodatud järelkasv pesas ja kasvab mühinal ja karjub päevad läbi, et ema leiaks pesa üles peale jahil käimist. Noh, omamoodi on see ju vahva ja eksootiline aga kurat võtaks, kui mingi linnupoeg ajab su öösel kell 3 üles ja piuksub nii haledalt, et tahaks minna ja ronida selle kuradi männi otsa ja võtta see lollakas piiksuv valge karvakera sülle ja teda lohutada. Kahju hakkab ju.

Linnamõtted on natuke vastumeelsed, aga igatsus on küll, sõpru pole jälle sada aastat näinud ja siin on vahepeal natuke liiga rahulik ja vaikne.

Mõtteid on liiga palju, et neid kõiki jõuaks lõpuni mõtelda, pusin proosat kirjutada (loe: raiskan paberit) ja loen jälle Mika Waltarit. Õnneks on seekord halb raamat. "Imeline Joosef" on noh, ütleme siis viisakalt, sulaselge ajaraisk.


Täna sõitsin esimest korda autoga. Kõik läks väga hästi ja ilusti ja super oli ja uhke ja. Noh, nagu arvata oligi suutsin ma siduri puuduliku kasutamisoskuse tõttu autoga vastu mändi sõita. Inimesed õnnetuses vigastada ei saanud. Auto sai. Aga ainult natukene.


Pagan võtaks, siin on ikka vastikult hea. Tulge kõik millaski külla, siis saate aru, millest ma räägin.

PS. Praegu on umbes 5 tundi paistnud PÄIKE ja ma olen täna juba 3 korda ujumas käinud ja mul on kahtlane tunne, et mul on vaid üks päevituv kehaosa - nina. Päris tobe.