See on naljakas, et KÕIK, kes vähegi verd ihkavad, hakkavad minu ümber tiirutama. Mina olen see, kes peab täiesti sääskedevabas keskkonnas raevukalt ründavate sääskedega kaklema ja noh, nendest teistest ärme parem räägi. Noh, ja nüüd on siis see tulemus käes eksole.
Keegi lollakas pidas vajalikuks mind jalast hammustada ja noh, sääremari on nüüd peaaegu lillakas. Ja imelik. Kole. Hirmutab ka ju, pagan võtaks.




Eile oli Franz Ferdinand, palavus, õlu, maasikad, Mare, menopausis vaevlevad mutikesed, armsad sõbrad, keda polnud ammu näinud, murelid, lõputud vetsujärjekorrad ja pärast ka liiv ja meri ja alcapone`id.

Hommik ei olnud ilus ja need 10 tundi tööl tundusid terve igavikuna. Nüüd valutavad jalad ja mõtted uitavad suvalisi radu pidi.
Telefonilaadija suutsin jätta Vormsi ja olen nüüd natuke telefonitu, õnneks see olukord ei kesta kaua.



Luuletasin ka, eee, vist vahepeal. Ei?


***


Sa oled kleebitud
Mu silmakoobaste sisekülgedele
Sina ja su külmad, terashallid silmad,
Mis põletavad auklikuks mu laud

Ma olen viimasel ajal mõelnud, et
Sina vist jääd eluks ajaks kummitama

Alati, kui taamal sumiseb augustiöö
Ja katust narrib vihm
Siis siin, minu peas naerad sina
Ja paistab päike ja on jälle maikuu
Ja sa räägid jälle mingist võõrast
Soome kirjanikust ja soontes voolab taas
Üks liigagi tuttav rahutus
Süda teeb jälle
Murdumise häält
Ning ma tean,
Et varsti jään sust jälle ilma
Et varsti sa lähed jälle
Ja jätad mu igatsema,
Und nägema ja imalat armastusluulet kirjutama



***




Franz oli siiski pagana hea, noh, ja siis jääbki nüüd see küsimus, et well do you, do you do you want to?