Need valged suveööd on saatanast, ma olen selles veendunud. Praegu on kõik jälle halb ja. Ma ei oska endaga enam midagi peale hakata. Viimasel ajal kahtlen endas ja oma, eee, vajalikkuses. Või ei, pigem on asi selles, et ma ei täida enam oma eesmärki. Mõtlesin täna õhtul kell kakskümmend üks null kaks, kui tuul sahistas kaselehtedega ja akna all tänaval köhis üks lollakas naabrimees, et mul ei olegi enam mõtet ja valus jutt käis läbi ja ma siiamaani otsin meeleheitlikult midagi, milles ei suudaks keegi teine mind asendada. Öösel nägin unes, et kolisin Aafrikasse ja hommikul ärgates ei tundunudki see nii kole mõte. Äkki teeks midagi ilusat ja kasulikku vahelduseks.


Ja kui ma kurb olen ja kell on kakskümmendkolm läbi juba, siis on üks lollakas laul, mis teeb asjad sadamiljon korda raskemaks ja koledamaks ja mida siis muidugi kuulama peab eksju.


Luuletasin. Jah, vahepeal.


***


Jalutan mööda
Tühjusest läbiimbunud linnatänavaid
Läbi veel ühe päeva lõpu,
Mil polnud peale vaikuse
Midagi kuulda

Ma vist ei oska enam
Linnaõhku hingata
Nii, et see mind ei lämmataks
Ma vist ei oska enam
Üldse olla nii, et ma ei ootaks
Nii, et ma ei eksleks
Sigaret sigareti järel
Läbi rahutu Tallinna öö,
Teades, et ma ei jõua kusagile välja,
Vaid kaon aina enam
Linna ja endasse

Enese alalhoiu mõttes
Sulen silmad
Ja teen näo,
Et ma olen juba ammu kadunud
Jah, kadunud ja lootusetult unustatud

Suitsetan vaikides
Ja proovin jõuda
Veel ühe päeva lõppu,
Selleks, et piinata end teadmisega,
Et ma ei kuulegi enam midagi
Peale vaikuse


***





Armsad sõbrad, ärge tehke nii, et te räägite võõra häälega telefonis ja tulete Prantsusmaalt või kusagilt sealtkandist ja unustate mulle seda mainida või et ma pean iga päev lugema teie blooge, sest muidu ma ei saagi midagi teada, või noh, kes teab, äkki unustate ära ka selle, et te olete vastikult kallid.