Kui ma oleks eile jaksanud, siis oleksin ma siia kirjutanud, kui halb ja vastik oli eile kõik. Mul oli mingi kell-on-jumala-üks-juba-ja-mul-pole-und-ja-mul-on-nii-õudne-olla-kriis, aga noh, 10 tunni pärast saabunud hommik oli juba ilus ja päikest oli mõnusalt palju.
Eile.. Mulle on päris palju ette heidetud, et ma ei räägi oma sellistel hetkedel kellegagi, vaid kapseldun ja olen oma muredega üksi, aga iga kord kui ma mõtlesin kellelegi eile rääkima hakata, sain ma aru, kui tobe see kõik oli.
Esiteks, kell oli üks juba ja normaalsed inimesed magasid juba ju, ja teiseks, noh, ma ei tea, kellele ma ikka helistan või sõnumeerin, et oma pseudoprobleemidest ja paranoiadest soiguda?
Nagu teistel inimestel omal muresid või probleeme vähe oleks, et ma peaks neile veel enda omasid ka kriipima panema. Eieieieieiei.



Luuuuletasin, vahepeal. Jajah.




***


Selle öö jooksul
Unustan ma ilmselt rohkem
Kui sa iial teada saad,
Sa vaene väike tüdruk,
Kes ei taha endale tunnistada,
Et on täiesti eksinud
Ja igatsusest juba täiesti hull
Või noh, peaaegu igatahes

Sa ei saa iialgi teada,
Kui raske on ärgata,
Kui sa pole tegelikult magama jäänudki
Või kuidas maitseb hommik
Peale varjusurma,
Mille kohta võiks tegelikult
Isegi armastus öelda

Sa ei tunne iialgi oma nahal
Puudutust, mis on must kui öö
Ei, sina upud oma eitamisse
Ja mina unustan su ära

Unustan kohe, kui sured
Unustan su enda sisse
Täiesti ära

Ei räägi sinust enam kunagi

Kui veab, siis mõnikord näen unes
Ja hommikul valetan,
Et ei mäleta
Sest igal ööl
Püüan ma nüüd unustada sind
Rohkem, kui mäletada suudan


***





Teisipäeval geograafia eksam. ÖÄK. Mul on juba kõrini mingitest kuradi litosfääridest ja mullahorisontidest ja SKT-st ja gleistumisest ja agraarmajandusest ja KÕIGEST.
Muide, Regina on praegu hea & armas, kuulake ka.

Lapsed karjuvad õues ja umbes 10-aastane naabripoiss teeb sõbraga salaja maja taga suitsu. Ta ei näinud, et ma istun aknalaual geograafiaõpikuga ja naeran nii, et silmad märjad. Oeh.
Tänapäeva noorus on vastikult hukas.