Maailm on ikka üks väike koht. Kõik tuleb mingil moel ringiga ikka samasse tagasi, kust ta alustas.

Avasin pool tundi tagasi Areeni, sirvisin ja sirvisin ja sattusin poolkogemata lugema artiklit Juhan Viidingust, enne kui päris korralikult lugema hakkasin, vaatasin pilti lehekülje keskel, kus oli kujutatud Juhanit väikse poisina. Ütlesin, et: "Oh kui armas, isa vaata, kui armas oli Juhan Viiding väikse poisina," ja näitasin isale ka seda pilti. Isa võttis ajalehe enda kätte, jäi nagu pisut mõtlikuks ja vaatas korra nii sügavalt pilti, et mulle tundus, et nagu vaataks ta pildist läbi, kusagile mujale, nagu näeks ta pildil rohkemat kui viieaastast imearmsat põngerjat.
"Jah, on küll armas. Sa ikka teadsid, et me olime temaga tuttavad?"
Mu peas kostus üks suur PÕMM, nagu oleks keegi mulle kaikaga lagipähe lajatanud.
"MIDA?"
Ja siis isa jutustas. Jutustas, et Juhan Viiding oli hea sõber minu isa hea sõbra Jüri Bärgiga, kes elas Meriväljal ja Juurus ja kes hea meelega kõiki oma sõpru endale külla kutsus. Jüri Bärg oli omamoodi huvitav isiksus, mu isa on mulle temast ikka päris palju rääkinud. Tema jutlused on.. hämmastavad, kuigi (häbi tunnistada) suhtusin neisse väikse trotsi ja eelarvamusega nagu usku ja religiooni käsitlevatesse tekstidesse ikka.
Igatahes, tagasi Juhan Viidingu juurde. Mu isa ja Juhan kohtusid siis ikka päris palju, arvestades seda, kui tihti nad mõlemad Jürkaga läbi käisid. Istusid saunas ja rääksid törtsu juttu, arutlesid maailma asjade üle ja.
Just Jürka juures sooritas Juhan aastal 1995 enesetapu, lõigates läbi oma veenid.
Vaatasin hetkelise õudusega väikese ja pagana armsa inglinäoga poisikese pilti enda ees laual.
"Miks?"
Isa arvas, et ta oli veidi liiga tundlik selle maailma jaoks. Et kogu see halb jõudis talle liiga ligidale. Et ta lasi selle liiga ligidale, lasi sellel haiget teha ja põdes kroonilist maailmavalu.

Uskumatu.
Ma olen nii palju lugenud Juhan Viidingu tekste ja hoidnud peast kinni, et appi, kuidas nii saab? Kuidas saab nii täpselt sõnadesse seda kõike?

Ja nüüd tuleb mu isa ja ütleb, et Juhan oli Jürka hea sõber. Jürka! Mees, kes on ilmselt mind oma põlvil hüpitanud ja meie ruudulise vakstuga köögilaua taga koos veinipudeliga istunud. Jürka, kes oli mu isa üks lähedasemaid sõpru ja kes uppus Vormsi saarel 1999. aastal. Ja Juhan Viiding...????

USKUMATU.