Täna oli üks naljakas päev. Terve öö nägin õudusunenägusid, mis olid mustvalged ja mille peategelasteks olid ilusad tummfilmide stiilis naised, surnud Viidingud ja ämblikke tootvad laevad, hommikul suutsin vaadata ühte vastikult kurba filmi mägigorilladest ja nutta ja katteta lubadusi anda ja lugeda Mika Waltari "Suurt Illusiooni" (mis mulle muideks meeldib). Kõrvetasin rohelise teega vasakut kätt ja kohviga keelt ja käisin elus esimest korda hirmutavalt kollases söögikohas nimega EAT ja sain Triinuga tuttavaks ja Lauriga natuke veel rohkem tuttavamaks ja üldse noh, valutasin kõhtu ja südant ja vasakut kätt ja keelt ja pead ja maailma.




















Ma mossitan umbes samamoodi, kui ma vaatan, kui paljud seda asja siin loevad.


Ma isegi ei viitsi enam vinguda, et miks keegi mu bloogi ei loe jaaniiedasi. Jah, ma ise ei loeks ka, kui päris aus olla. Aga ikkagi, puhtast uudishimust võiks ju küsida, et kuhu te kõik kadunud olete??
Ja kui vinguda ei viitsi, siis mossitan ikka.
Tunne on selline, nagu karjuks tühjusesse. Veidi abitu ja õõnes on olla.