Esmaspäeva hommik tuli kell 04.41 ja umbes kl 9 olin juba mere taga pisikese saare peal. Pisikese saare peal ootas mind pisike vennake, kellega ma terve päeva koos müttasin. Õhtul oli väsinud olla. Aga uhke ka - tapsin oma selle aasta esimesed sääsed, sain esimesed sääsekublad ja rohkem kui viis jäätiselisandiga põsemusi. Väikevend jäi mulle sülle magama, istusin temaga verandatrepil ja päike paistis ja linnud laulsid ja laps nohises mul lõua all ja nii hea oli olla, et ma lihtsalt ei raatsinud tuppa minna. Lõpuks siiski tõusin ja läksin, sest muidu oleksin ka ise sinna trepile magama jäänud. Tegime 3,5 tunnise uinaku ja müttasime õhtuni.

Hommik oli sombune, päikest polnud üldse näha ja plekist katust narris kerge vihmasabin. Kohv tuli maailmaparim ja raske oli lahkuda. Nüüd istun Tallinnas ja valutan südant ja mõtlen asju enda jaoks hullemaks, kui nad tegelikult on.


Üks tekst piinab mind, sõna otseses mõttes PIIIINAB. Tahab ja tahab kirjutatud saada, aga ise jookseb eest ära ja ilmselt näitab ka keelt selleks, et mind veel rohkem närvi ajada. Haa, ära muretse, küll ma su kätte saan.

Luuletasin vahepeal. Kukkusite toolidelt ikka alla, eks?



***


Vihm peseb õhust
Õhtupäikese viimased kiired,
Ta ei lähe enam kunagi üle
Ja keegi ei küsi enam kunagi,
Et kas sa oled eksinud

Vastus karjub neile niigi näkku

Kõik võivad näha Võivad lugeda
Su läbipaistvatest silmadest,
Et sa ei taha muud,
Kui ärgata enne talve
Ja kohale jõuda enne
Kui sadu lõpeb

Kui hästi läheb, siis ka
Mäletada hommikul õhtul öeldut
Et ei peaks tegema nägu
Nagu poleks midagi juhtunud

Kõik näevad,
Et sa oled terve elu teadnud seda,
Mida mõni õpib terve elu,

Sina ainsana tead,
Et põgenedes jõuab alati kiirem kohale,
Tahad sa seda või mitte

Läbipaistvad silmad karjuvad,
Et läbi vihma on hea põgeneda
Iseenda, valede ja unustatud lubaduste eest

Kui õhk hakkab otsa lõppema
Ja süda alla andma
Proovid seista,
Ent jalad ei kanna veel
Ja võõras veri su kätel
Pole veel kuivada jõudnud

Lõhnab tormi ja pettumuse järgi

Vihm peseb koos päikesega ka vere su kätelt
Ja algav öö vaigistab karjuva südametunnistuse
Jõhkralt, ent tõhusalt

Hommikuks on läinud
Eilse jäljed, päike ja veri
Ja kui sa veel magasid
Põletas karjuv südametunnistus
Viimaste kähisevate hingetõmmetega
Peale sildade ka tee tagasi

Seal sa nüüd seisad,
Läbimärg ja veidi kohkunud,
Lõhnad tormi ja pettumuse järgi
Ega oska midagi endaga peale hakata



***




Vihm jõudis lõpuks ka siia, Kadriorgu. Pagan võtaks, ma armastan katusekorterites elamist kui õues sajab paduvihma. Ilus on. Jaa.