Fotosüüdistus

Vasakult: Lee, Mare ja Veiko Märka. Pilti tegi Kris Moor.


Jah. Nüüd on käidud ja nähtud ja rokitud ja. Muljed mu elu esimestest Lätetest on igati positiivsed.
Kuna meil Marega polnud õrna aimugi, et kuidas me sinna Maarjalille tallu saame ja et kus pagan see Veriora rongipeatus üldse on, siis leiutasime ennast Veiko Märkaga koos reisima. Oli vahva.
Teekond algas kell 8 ja kohale jõudsime, eee, noh, pealelõuna paiku ehk. Ma ei tea, ajataju mul ju pole enam. Igatahes, kui me lõpuks siis Maarjalille talu õuele jõudsime, oli Tankil pooleli üks pagana huvitav ettekanne ja siis avastasime, et meil on ju ometigi kurgud kuivad ja. Nohjah. Peale umbes 2-3 ettekannet läksime me Andraga ujuma. Ujumisriideid mul ju ometigi kaasas polnud, aga kuna jõgi oli majast väikse jalutuskäigu kaugusel, siis see meid ei häirinud. Või noh, häiris, aga alles siis kui jõe äärde ilmus Vahur oma lollaka kaameraga.
Pärast oli veel ettekandeid ja siis näitas Vahur oma filmi ja Huupi rääkis oma magistritööst ja. Siis algas see, eeee, noh. Vabakava. Järsku oli terve taluõu täis maailma kõige vahvamaid ja ilusamaid ja toredamaid inimesi ja õhtu oli sume ja lõkkesuitsune ja see ei häirinud üldse, et Lõuna-Eestis oli sellel nädalavahetusel natuke liiga palju sääski.

Mingil hetkel muutus väsimus talumatuks ja ma lihtsalt vajusin magama. Öö oli rahulik senikaua kuni üks totaalne debiilik otsustas, et ta on nüüd minusse kõrvuni armunud ja puges mulle külje alla. Edasi oli siis 45 minutit käsikähmlust ja ma sain tõsiselt kurjaks ja ütlesin halvasti ja. Õnneks siis jäi ta magama. Aga kahjuks mina enam ei jäänud. Hommik algas minu jaoks kell 5.30. Peale üksildast tundi kastemärjas rohus ja uduvines ärkas õnneks ka Hedda, keda oli ka öösel kollitamas käidud. Magama sain tagasi umbes kell 9 ja kell 10 otsustas Veiko, et nii, nüüd on õige aeg ärkamiseks ja ehmatas meid mingi gongi võimuusellise asjaga. Noh ja siis oligi hommik ja Veiko ettekanne sellest, kuidas Hugo Treffner omal ajal õpilasi peksis ja siis tuli hommikusöök ja kohv (või oota, äkki oli vastupidi hoopis??) ja siis läksime Aapo juurde Räpinasse järel-lätteid/aftekat pidama. Räpinas oli ka hea, käisime ujumas Võhandu jões ja olime vahvad.

Esmaspäeval tegin kodus maailma halvimat õunakooki ja uni tuli siis, kui oli juba liiga valge, et magama jääda.

Jah ja nüüd on Tallinn ja unetud ööd ja sadamiljontriljon asja, mida EI SAA tegemata jätta ja miljonbiljon inimest, keda PEAB nägema enne seda kui ma tükiks ajaks silmapiirilt kaon.
Aga seda ma veel päris täpselt ei tea, et kuidas ma kõige selle jaoks aega leiutan. Eks näis.


Vot sellised on need lood täna, kolmapäeval, kui kõrvaltoas surevad telekas Kiirabihaiglas pisikesed ja Leel on üks väiksemat sorti emotsionaalne kriis.
Aga see on juba üks teine jutt, mida tuleks rääkida hoopis teisel ajal ja hoopis teises kohas.