Terehommmikust.

Minul on nüüd selline kuri plaan paariks nädalaks ära kaduda. Aga noh, eks näis, ehk jõuan ma siiski augustiks tagasi. Samas, garantiid pole.
Muidu tiksub elu reede rütmis ja magada tahaks umbes kolm ööpäeva jutti, sest pole ju ometigi nii kaua saanud ja noh, tahaks, et vihma sajaks täna. Siis oleks mõjuv põhjus oma tuppa evakueeruda ja kirjutada ja lugeda ja teha ära kõik need asjad, mis on ikka veel tegemata.



Luuletasin. Vahepeal.



***


Maailm lõpeb juulikuus Tallinnas
Ja ükski tramm
Ei sõidagi enam läbi lõputu sõnadevoolu
Igaviku poole
Vaid seisavad rivis
Ja irvitavad põgenikele näkku
Oma suletud uste
Ja tühjade istmetega

Kas kuuled,
Maailm lõpeb juulikuus
Just sellel õhtul,
Kui kõik su taevad
Tunduvad hallid
Ja unustatud tüdrukud
Kirjutavad sulle kirju,
Mida sa ilmselt kunagi ei loe

Sa oota vaid,
Varsti ei mäleta enam keegi
Seda vaikset õhtut juulikuises Tallinnas,
Mil lõppes maailm,
Sest homme oli juba august
Ja homme olid juba uued tuuled,
Teed ja maailmad,
Ja homme hakkas juba vaikselt
Läbi sumeda suveöö
Linnani kumama sügise lõhna

Ja postkast su maja ees
Oli taaskord kirju täis



***




Vot nii. Kirjutage ja joonistage ja helistage mulle, kui te must puudust tunnete. Võibolla aitab ka pea peal seismine või tekiila joomine või paar tiiru ümber-maja-jooksu ja siis kui igatsus muutub tapvaks, võite ju alati hüpata Balti jaamas rongi peale, ja mulle külla sõita või mind unes näha või kurat teab, mida veel.
Telefoninumbrit võiksite juba iseenesest ju teada, võimis?



I shall miss you, guys. Jällenägemiseni siis, eks.

Siiralt teie,

L.