Kui nüüd päris aus olla, siis see polegi ju maailma lõpp, et homme peab aktusele minema ja ülehomme kell 8 kooli ja. Teate ju küll. Hakkavad jälle need külmad, hallid hommikud ja sahisevad lehed kodutänaval ja hirmpimedad õhtud, mil sügis valutab kusagil südames.
Ma ei saa salata, ma juba ootan.

Ja nagu igal aastal on kombeks olnud, sooritan ma 30. augustil sotsiaalse enesetapu. Jaa, siis on vanaema sünnipäev. Seekord olime restoranis ja kahjuks ei saanud alkohol otsa. Tõepoolest kahjuks, sest mina ei joonud. Mul oli 29. augusti õhtust veel halvad mälestused ja alkohol oleks mõjunud mu sisikonnale hävitavalt. Hoolimata sellest, et ma olin juba teoreetiliselt surnud (sotsiaalne enesetapp, mäletate ju küll) prooviti mind siiski mõrvata. Jõhkralt. TOIDUGA. See oli kohutav. Eiei, mitte nii, toit oli maitsev, aga seda oli TOHUTUTES kogustes ja kogu aeg istus mu kõrval mureliku näoga vanaema, kes küsis, et miks ma nii vähe söön, et kas ma tunnen ennast halvasti võimis. Õudus lõppes alles kell 8. Ei, kui te arvate, et siis said toit ja viin otsa, siis te eksite. Siis sai mu aeg otsa. Õnneks.


Ja homme on aktus. SEE aktus, see viimase alguse aktus, kus me peame pisikestega koos sisse marssima, et nemad saaksid alustada oma esimest aastat ja meie oma viimast. See on vist pisut nukker. Eks näis.