Kuna ma siin vahepeal olen nii asjalik olnud ja üldse, siis ma mõtlesin, et teeks ühe korraliku suurpuhastuse. Et kui ümbritsev segadus on väiksem, et ehk saab siis selle sisemise segaduse ka kuidagi ära organiseerida. Seni sujub kõik edukalt.
Õnneks saab minu koduperenaise karjäär järmisel nädalal läbi, ma hakkan juba vaikselt rutiini sisse elama. Ilmselt teen öösiti läbi une ka mingeid triikimisliigutusi juba. Õudne.

Ja Tallinnas on vahelduseks ikkagi hea olla, ma täna otsustasin. Sest siin on palju teisi ja teistsuguseid inimesi ja üldse on kõik teistmoodi. Mingid süsteemid toimivad risti vastupidiselt sellele, millega ma harjunud olen, aga see meeldib mulle veel praegu. Niiet kõik on vist hästi. Praegu.


Ja luuletasin ka. Jaa, vahepeal.


***


Läbi punase veini jääknähtude
Ja pudelite nukra tühjuse
Tõuseb alati taas
Punane verepäike
Nagu ka peale maailma kõige pikemat
Ja külmemat talve
Tuleb lõpuks ikkagi kevad

Jälle võib hulkuda
Mööda sinisehõngulisi suitsuseid tänavaid
Ja kohata kadunud hingi,
Suudelda mängeldes
Nende veretuid huuli
Ning alati kaduda jäljetult enne koitu

Jah,
Lõpuks tuleb ikkagi kevad
Ja punapäised kummitused
Ning ööd, mil und ei saa,
Sest pudelid täituvad
Pelgalt hirmust,
Et sa meenud taas
Ja unud veel enne kui lõpeb öö

Jah,
Unud ja jätad endast maha vaid
Veinimaigu mu suule
Ja lootuse,
Et ehk homme
Ma eilset enam ei mäleta


***



Ja homme lähen ma Vormsi tagasi. Kui ma muidugi kogemata ennast ka ära ei korista.