Te ei kujuta ette, kui raske seda öelda on, armsad sõbrad, aga see suvi on nüüd küll vist lõplikult otsas. Ja ärge tulge mulle rääkima, et te ei tunne seda.
Meri ei lõhna enam augustikuiselt, meri lõhnab sügise järgi ja pihlakad ägavad ebaloomulikult paljude tulipunaste marjade all. Mustikad ei taha sugugi suureks saada ja ähvardavadki jääda väikesteks krimpsudeks. Ja linnud... Jaaa. Linnud juba valmistuvad, sest nemad tundsid juba enne meid, et sügis on juba siin. Ja pihlakad ennustavad pikka ja rasket talve.


Mets on konstantselt niiske ja tilgub ja kasvatab seeni ja mühiseb, nagu oleks täna veel tormi oodata. Ehk ongi, sest õhus on tunda mingisugust ärevust. Ja mul on nohu. Jälle.