Kuis saab nii, et ühel inimesel ei ole juba mitmendat päeva mitte midagi öelda?
Ma ei tea, ilmselt lihtsalt saab. Sest siin ma olen, vahin tühja pilguga ekraani ja valutan.
Ja proovin ennast ravida. Just, mul on tuumanohu ja kurk, mis on kibevalus.


Põnn on kodus. Homme kooli. Muud nagu polnudki. Ahjaa, natuke oli küll. Ma kirjutan jälle, natukesehaaval. Tehke häält, kui lugeda tahate. Või kui ei taha. Midaiganes. Olen kummaliselt tuim, ehk on see sellest tingitud, et mul on mingi pisike kriis jälle. Vaatasin üht head ja äärmiselt nukrat filmi, mis kiskus kõik haavad ükshaaval lahti, valas soola peale ega lase neil enam kinni kasvada. Näen öösiti koledaid unenägusid jne. Aga.. Vähemalt saatis vanaema natuke oma õunamoosi. See teeb asjad alati paremaks.