Minu pisike väikevend on haiglas. Kõrge palavik ja krambid ja oksendamine ja tilguti ja keegi ei tea midagi.

Kui mul enne oli tunne, et keegi lõikas ära mu jalad ja käskis mul joosta, siis nüüd on ta jõudnud käteni, ta lõikab need ühe ropsuga ära ja käsib mul käte peal käia, kuna ma joosta ei saa ja naerdes lõikab ta maha ka mu pea ja ütleb, et kui sa joosta ega käte peal käia ei saa, siis liiguta ennast mõttejõuga. Ta lõhnab higi ja hirmu järele.

Nii abitu on olla, et tahaks karjuda. Aga mul on tunne, et isegi kui ma karjuks, ei kuuleks keegi mind niikuinii.