Ma hakkan vist vaikselt hulluks minema.




Luuletasin. Vahepeal.




***




Verele näritud huultega
Suudeldud viimased suudlused
Enam kui lahkumise kibedus
Kõrvetab me suid
Vere maik

Sa ütlesid,
Et meid ei ole enam
Mitte kunagi olemas
Aga mina
Polegi kunagi tahtnud
Päriselt olemas olla

See vaikus teeb
Kuratlikult haiget
Ja ma pole vist kunagi osanud olla
Mina ise

Ja sina,
Sa lihtsalt seisad,
Vaikides suitsetad
Oma tont-teab-mitmendat viimast sigaretti
Koni kustutad oma käeseljale
Silmagi pilgutamata

Ma tean, sa närid parem huuli
Ja suitsetad terve õhtu
Oma viimast sigaretti
Kui lahkud sügisesse

Aga närime siis parem huuli,
Et suudelda veriseid suudlusi
Ja unustada lahkumise kibedust

Sest aeg hakkab otsa saama

Ja lõpuks tuleb taas vaikus
Ja teeb alguses kuratlikult valu
Pärast harjub ära
Ainult hommikud on rasked
Ja huuled kummaliselt veretud




***




Vihma sajab ja ma valutan. Ikka veel.