Neid on kaks suuremat valdkonda: esimesed on katkise klaasi inimesed, kes on katkised ja liimimatud. Nagu tühi ruum kaadrite vahel. Keegi ei oska sellega midagi kasulikku peale hakata, seega see lõigatakse lihtsalt tühjusesse eimiskiks. Nendega on põhimõtteliselt samamoodi.
Teised (ehk klaasikillurahvas) tunnevad lihtsalt, et nad on killustunud. Et nende eri osad
tahavad eri asju. Klassikaline klišeenäide, et süda ütleb üht ja pea teist, eks.
Need kaks sorti jagunevad kumbki veel omakorda paranejateks, kes ajapikku suudavad oma killud kokku korjata ja tervikuks liimida ning minnalaskjatest, kes on selleks kõigeks lihtsalt liiga väsinud. Nad võibolla suudavad end kokku liimida, ent on minetanud jõu kilde koos hoida.
Kõige hullem on, et ma ei tea, kumba klaasikillurahva sorti ma kuulun... Kas ma olen paraneja? Või minnalaskja? Või on need kaks lihtsalt sama protsessi eri etapid? Sellised, mida peab läbi põdema, et tunda end taas tervikuna?
Ilmselt vahet pole. Hea on see, et mina ja mu killud saame hästi läbi ja loodame suurepärast paranemist.
1 kommentaar:
KIRJUTA! krt küll, ma ei või noh.
Postita kommentaar