Broken glass people





















Neid on kaks suuremat valdkonda: esimesed on katkise klaasi inimesed, kes on katkised ja liimimatud. Nagu tühi ruum kaadrite vahel. Keegi ei oska sellega midagi kasulikku peale hakata, seega see lõigatakse lihtsalt tühjusesse eimiskiks. Nendega on põhimõtteliselt samamoodi.

Teised (ehk klaasikillurahvas) tunnevad lihtsalt, et nad on killustunud. Et nende eri osad
tahavad eri asju. Klassikaline klišeenäide, et süda ütleb üht ja pea teist, eks.
Need kaks sorti jagunevad kumbki veel omakorda paranejateks, kes ajapikku suudavad oma killud kokku korjata ja tervikuks liimida ning minnalaskjatest, kes on selleks kõigeks lihtsalt liiga väsinud. Nad võibolla suudavad end kokku liimida, ent on minetanud jõu kilde koos hoida.

Kõige hullem on, et ma ei tea, kumba klaasikillurahva sorti ma kuulun... Kas ma olen paraneja? Või minnalaskja? Või on need kaks lihtsalt sama protsessi eri etapid? Sellised, mida peab läbi põdema, et tunda end taas tervikuna?

Ilmselt vahet pole. Hea on see, et mina ja mu killud saame hästi läbi ja loodame suurepärast paranemist.

I want to put everything on slow motion, so I could experience it more thoroughly.







Ja üldsegi, mida sina teed oma käekestega?

Ame ni mi Makezu - Not losing to the rain

by Kenji Miyazawa

not losing to the rain
not losing to the wind
not losing to the snow nor to summer`s heat
with a strong body
unfettered by desire
never losing temper
cultivating a quiet joy
every day four bowls of brown rice
miso and some vegetables to eat
in everything
count yourself last and put others before you
watching and listening, and understanding
and never forgetting
in the shade of the woods of the pines of the fields
being in a little thatched hut
if there is a sick child to the east
going and nursing over them
if there is a tired mother to the west
going and sholdering her sheaf of rice
if there is someone near death to the south
going and saying there is nothing to be afraid
if there is a quarrel or suit to the north
telling them to leave off such waste
when there is drought, shedding tears of sympathy
when the summer is cold, wandering upset
called a blockhead by everyone
without being praised
without being blamed
such a person
I want to become

Ära ära ehmata.



See tabab kõiki erinevat moodi. Mind tabas see ühel varasügisesel esmaspäevahommikul. See oli alguses lihtne telefonikõne teises toas kellelegi teisele. Kõrv aga hakkas tabama asju ja lauseid, mille põhjal hakkas sisikond halba aimates vaikselt jäätuma.
Ta lõpetab kõne, paneb telefoni lauale ja käed tasku. Ta ohkab kinnise ukse taga. Ja ma juba tean. Tal pole vaja ust avada, veelkord ohata, ega seda välja öelda. Ma loodan südamest, et ma eksin, aga ma juba tean.


Järsku muutub inimese puuduolek tuntavaks igas väikses nurgas. Ja järsku muutub süda väikseks armetuks känkraks, kuhu ei mahu kogu see ära.

Mis sest, et me polnud nii lähedased. Mis sest. Veri on paksem kui vesi.
Vesi. Teda on viimasel ajal üldse palju. Katusel, pilvedes, lompideks jaotatuna, silmanurgas, puulehtedel, padjapüüris, vihmaveerennis. Viimasel ajal on olnud teda rohkem kui üldse vist enne kokku minu jaoks.




Mõnikord on nii, et asjad peavad muutuma. Lihtsalt peavad. Selleks, et teistel oleks hea ja endal ka. Teinekord on nii, et asjad muutuvad. Lihtsalt muutuvad. Kelleltki luba küsimata. Mina pole ammu enam mina ise ja samas olen ma viimasel ajal rohkem mina ise kui ma kunagi varem olnud olen.





See kõik on nii keeruline. Sügis teeb kõik keerulisemaks, kui peaks. Jälle.

On some rare occasions images are better than words.

Natuke naistest


Ma ei oska liigitada, et kas haigus, millest ma rääkida tahaksin on pigem masohhism või sadism, sest mõnes mõttes on tal mõlema kalduvuse tunnused. Eitada pole enam mõtet.
Mõelge ise, kui palju vahendeid on naised enda piinamiseks välja mõelnud:
1. Epileerimine - epilaator võiks vabalt kuuluda keskaegse nõiaküti piinamisriistade hulka
2. Kõrged kontsad - pikemaajaline kandmine on aeglane ja piinarikas surm. Fakt on, et naised, kes kannavad tihti kõrgeid kontsi, surevad varem kui need, kes oma jalgu ei piina
3. Delikaatsete kehapiirkondade vahatamine - AI
4. Korsetid - praegu küll mitte nii populaarsed, ent siiski
5. Ilukirurgia - MIKS? Ma mõistan seda ainult sel juhul, kui inimesel endal on ebamugav või inetu tunne mingi armi vms asja pärast. Otherwise on see täiesti mõttetu.
Vaatasin näiteks seda tädi (http://www.youtube.com/watch?v=ySt-Zd7qrvw&feature=channel) ja kahju hakkas
6. Kunstküüned - kas nende asjadega nagu midagi päriselt ka teha saab? Või tehakse ainult nägu, et saab ja tegelikult peab keegi ikka hommikul appi püksilukku kinni tõmbama tulema?
7. Eeee
8. Okei, mu pea on nüüd tühi, täiendage mind.

Aga jääb mulje nagu sünnitamisest ja menstruatsioonist üksi jääks tõesti väheks, et peab end niimoodi piinama. Selle haiguse õige nimi on EDEVUS. Seda põhjustab ka hirm vananeda ning muutuda n.ö kasutuskõlbmatuks ja saada asendatud kellegi teisega. Pluss on igas naises teatud annus tähelepanuvajadust, mida siis ülalnimetatutega loodetakse rahuldada.

Muidugi on naisi, kes ei lase end häirida broilerikarva tikk-kontsadel sädistavail kunstküünte ja mitme sentimeetri paksuse meigikorraga kaetud "iludustel". Kurb on ainult see, et ühiskond surub selliseid "iluideaale" peale. Ja lõpuks kõik arvavadki, et selleks, et ilus olla peab välja nägema nagu ParisHilton või keegi veel õudsem.
Ma ei hakka eitama, et ka mina olen teinud ja teen siiamaani paljusid asju, et paista ilusam. Aga mida rohkem ma selle peale mõtlen ja neid asju teen, seda naeruväärsemana nad mulle tunduvad.
Naine on siis ilus, kui ta on võimalikult loomulik ja oskab oma loomulikkust rõhutada. Või ei?