I want to put everything on slow motion, so I could experience it more thoroughly.







Ja üldsegi, mida sina teed oma käekestega?

Ame ni mi Makezu - Not losing to the rain

by Kenji Miyazawa

not losing to the rain
not losing to the wind
not losing to the snow nor to summer`s heat
with a strong body
unfettered by desire
never losing temper
cultivating a quiet joy
every day four bowls of brown rice
miso and some vegetables to eat
in everything
count yourself last and put others before you
watching and listening, and understanding
and never forgetting
in the shade of the woods of the pines of the fields
being in a little thatched hut
if there is a sick child to the east
going and nursing over them
if there is a tired mother to the west
going and sholdering her sheaf of rice
if there is someone near death to the south
going and saying there is nothing to be afraid
if there is a quarrel or suit to the north
telling them to leave off such waste
when there is drought, shedding tears of sympathy
when the summer is cold, wandering upset
called a blockhead by everyone
without being praised
without being blamed
such a person
I want to become

Täna kuu aega tagasi hakkas valus. Vahepeal annab järgi ja siis tuleb uuesti. Mõnikord hullemini mõnikord vähem. Aeg-ajalt ununeb selleks, et end veel valusamalt meelde tuletada.


Kaotamine on kõige suurem valu. Pettumus, viha, raev, ebaõiglustunne ja kadedus on köömes selle kõrval, mida tähendab kaotada lähedane inimene. Inimene, keda oled teadnud kogu oma eluaja, ent pole veel jõudnud tundma õppida. Sest pole olnud aega. AEGA! Millal ometi on piisavalt AEGA??

Ära ära ehmata.



See tabab kõiki erinevat moodi. Mind tabas see ühel varasügisesel esmaspäevahommikul. See oli alguses lihtne telefonikõne teises toas kellelegi teisele. Kõrv aga hakkas tabama asju ja lauseid, mille põhjal hakkas sisikond halba aimates vaikselt jäätuma.
Ta lõpetab kõne, paneb telefoni lauale ja käed tasku. Ta ohkab kinnise ukse taga. Ja ma juba tean. Tal pole vaja ust avada, veelkord ohata, ega seda välja öelda. Ma loodan südamest, et ma eksin, aga ma juba tean.


Järsku muutub inimese puuduolek tuntavaks igas väikses nurgas. Ja järsku muutub süda väikseks armetuks känkraks, kuhu ei mahu kogu see ära.

Mis sest, et me polnud nii lähedased. Mis sest. Veri on paksem kui vesi.
Vesi. Teda on viimasel ajal üldse palju. Katusel, pilvedes, lompideks jaotatuna, silmanurgas, puulehtedel, padjapüüris, vihmaveerennis. Viimasel ajal on olnud teda rohkem kui üldse vist enne kokku minu jaoks.




Mõnikord on nii, et asjad peavad muutuma. Lihtsalt peavad. Selleks, et teistel oleks hea ja endal ka. Teinekord on nii, et asjad muutuvad. Lihtsalt muutuvad. Kelleltki luba küsimata. Mina pole ammu enam mina ise ja samas olen ma viimasel ajal rohkem mina ise kui ma kunagi varem olnud olen.





See kõik on nii keeruline. Sügis teeb kõik keerulisemaks, kui peaks. Jälle.