Ära ära ehmata.



See tabab kõiki erinevat moodi. Mind tabas see ühel varasügisesel esmaspäevahommikul. See oli alguses lihtne telefonikõne teises toas kellelegi teisele. Kõrv aga hakkas tabama asju ja lauseid, mille põhjal hakkas sisikond halba aimates vaikselt jäätuma.
Ta lõpetab kõne, paneb telefoni lauale ja käed tasku. Ta ohkab kinnise ukse taga. Ja ma juba tean. Tal pole vaja ust avada, veelkord ohata, ega seda välja öelda. Ma loodan südamest, et ma eksin, aga ma juba tean.


Järsku muutub inimese puuduolek tuntavaks igas väikses nurgas. Ja järsku muutub süda väikseks armetuks känkraks, kuhu ei mahu kogu see ära.

Mis sest, et me polnud nii lähedased. Mis sest. Veri on paksem kui vesi.
Vesi. Teda on viimasel ajal üldse palju. Katusel, pilvedes, lompideks jaotatuna, silmanurgas, puulehtedel, padjapüüris, vihmaveerennis. Viimasel ajal on olnud teda rohkem kui üldse vist enne kokku minu jaoks.




Mõnikord on nii, et asjad peavad muutuma. Lihtsalt peavad. Selleks, et teistel oleks hea ja endal ka. Teinekord on nii, et asjad muutuvad. Lihtsalt muutuvad. Kelleltki luba küsimata. Mina pole ammu enam mina ise ja samas olen ma viimasel ajal rohkem mina ise kui ma kunagi varem olnud olen.





See kõik on nii keeruline. Sügis teeb kõik keerulisemaks, kui peaks. Jälle.