Armsad sõbrad, nüüd on nii, et minul küll mingit jõulutunnet ei ole.
Ma ju proovin kõigest väest, aga ükskõik kui palju ma ka piparkoogitainast ei sööks, glasuuriga ei sodiks või apelsini/mandariini sisse nelgitükke topiks, ei tunne ma siiski, et esmaspäeval on nüüd ju ometigi jõulud ja puha.
Ja ma tean, milles asi on. LUMI on puudu!
Igal aastal on olnud see asi, mis on tegelikult veeauru sublimeerumine otse kondensatsioonituumaksele või juba olemasolevale jääkristallile, moodustades heksagonaalse süngooniaga kristalle, mis atomosfääris liikudes kasvavad suuremaks ning langevad lõpuks maapinnale. Kristallid üldjuhul ühinevad omavahel ja moodustavad lumehelbeid.

Bää.
Neljapäeval läks päris hästi. Hea tunne jäi vähemalt. Ja Riho Baumann arvas, et ma olen ilus ja loen ilusti ja et kõik oli hästi ilus.
Pärast tuli mingi nõme tuju ainult, ma ei teagi, millest. Võibolla oli see tingitud mõne inimese ükskõiksusest või lapsikusest või sellest, et süütus läks ( siiski esimene sellist laadi avalik esinemine) või ma ei tea millest, igatahes, noh, nii ta oli. Õhtul läksime veel Juuksurisse Orelipoisi plaadiesitlusele. Oleks tahtnud ennast liiga purju juua, aga pärast pidi veel vanematega kooki sööma ja kodus asjalikku nägu tegema ja raha oli ka vähe. Jõulud ju ja nii.

Aga muidu on nii hea olla. Ainult, et lumetu maa tundub jõulude ajal kuidagi trööstitu ja imelikul kombel alasti.

Ja blogger ei luba mul praegu mingi imeilusat lumepilti ka siia panna. Fakk.
Aga ogensss, sotsiaalsed kohustused ootavad.
Lippan, et teha salaja üks suits ja kohtuda inimesega, kellega pole umbes kaks kuud saanud rääkida.
Homseni:)