Ma paneks nüüd hea meelega kirsi ka koogi peale. Jaa. Tänane päev on kook (mul on neli auku kummaski jalas, uued kingad ei hõõru ju sugugi, eiei, mul on müstilised peavalud avariist saati, ehk siis juba 4 aastat, kõikide mu armastuste jaoks on kusagil keegi, kes on parem, ilusam, heam ja armsam ja põnevam ja täna sain ma aru ka sellest, et ma ei oska tegelikult mitte midagi) ja kirss siis selle toreda koogi peal on see, et mu väikevend suutis arvuti kõvaketta PERSE keerata ja failid suudeti enamvähem taastada, MUIDUGI VÄLJA ARVATUD MINU OMAD.


See on umbes nii, et sa oled terve oma elu unistanud ütleme, noh, piloodiks saamisest ja see on su suurim ja ainus unistus ja siis näiteks päev enne sisseastumiseksameid vms asju saad sa teada, et sa oled värvipime ja et piloodiks saamine on sinu puhul välistatud.

Kõik mu failid. Kordan, KÕIK mu failid on nüüd läinud, uitavad kusagil surnud kõvaketta teispoolsuses. Ma arvan, et ma ei eksi väga kui ma ütlen, et kogu mu senise elu töö lendas vastu taevast. Mu luule, mu pildid, mu kirjandid, mu esseed, mu proosa, mu muusika, MU FAKING KÕIK.

Aga samas, kui ma ei oska mitte midagi, siis ehk oligi kõigile parem, et need kustutatud said. Ehk peaksin ma kogu asja jumaliku sekkumisena võtma. Et kui sa ei oska, miks sa teed siis üldse, pagan võtaks.