No es perfecta, ja mis siis.


Väljas sajab vihma, aeg-ajalt naerab keegi kusagil kõva häälega. Toas on külm, aga mängib soe Hispaania muusika ja laual aurab kuum kummelitee. Lauanurgal poolelijäänud sketši peal lebab kiri minevikust, mida ma lihtsalt ei raatsi ära visata. Mõned mälestused on ju ilusad ka.

Eile õhtu oli kahe näoga, nagu enamik asju siin maailmas. Üks nägu oli ilus ja tore ja huvitav ja hea ja vahva ja teine, teine lõhnas odava meesteparfüümi järgi, oli purjus ja käitus inetult, et mitte öelda tülgastavalt. Aga kõigil on oma koht ja tallegi sai see kätte näidatud. Ja kõik olid selle koha pealt minuga ühel nõul.



* Tee on veel liiga kuum, et seda juua. Joonistust lõpetada ei saa, sest olen oma lemmikpliiatsi Tallinna koju unustanud. Muusika ei saa otsa ja see on hea. Ja mul on üle pika aja aega. AEGA. Aega mõelda asjade üle, mida ma olen liiga kaua kusagile peitu surunud, asjade üle, mis teevad juba liiga kaua haiget, asjade üle, mis on olulised, asjade üle, mis on veel olulisemad, asjade üle, millele on lihtsalt hea mõelda, asjade üle, millele keegi tavaliselt ei mõtle, asjade üle, mis ajavad mind segadusse, asjade üle, millele PEAB mõtlema.

Vajan rohkem selgust oma ellu, tunnen seda iga päevaga üha enam.